Tontidest, UFO-dest, projektipõhisest rahastusest ja religioonidevahelisest dialoogist – loe ja vaata, mis toimus rahvusvahelisel konverentsil ESITIS 2024!

8.- 11. mail 2024 toimus Tartu Ülikoolis rahvusvaheline konverents „Metodoloogiad ja ideoloogiad religioonidevahelises suhtlemises: sildade ehitamine multipolaarses maailmas“. Konverentsi korraldas Usuteaduskond koostöös Euroopa Interkultuurilise Teoloogia ja Interreligioossete Uuringute Ühendusega (ESITIS).  

Konverentsil astusid üles teadlased üle maailma: nii Suurbritanniast, Norrast, Singapurist, Lõuna-Aafrikast, Sri Lankalt, Lätist kui ka meie oma ülikoolist. Ka teemadering, mida ettekannetes käsitleti, puudutas religiooni, traditsiooni, isiklikku ja avalikku hingeelu kõigis maailma paigus, andes põhjust nii kergendatult ohkamiseks kui murelikuks kulmukortsutuseks. Aga nii on vast alati olnud.

Neli päeva kestnud maratoni avas kolmapäeva pärastlõunal filosoofilise teoloogia professor Nicholas Adams Birminghami Ülikoolist, kes kõneles Saksamaa ning Inglismaa näitel erinevate religioossete gruppide – siinkohal siis kohalike eurooplaste ning (Lähis-Ida) moslemitest põgenike – riiklikult korraldatud-rahastatud religioossest dialoogist ja diskussioonist, mis pahatihti kipub muutuma valitsuse isalikuks püüuks veidraid väljamaalasi normaalseteks eurooplasteks dresseerida. Ning seda tehes enam-vähem kõik, mis naeratava lääneimidžiga kokku ei käi, välja juurida. Probleem, nii jäi ettekande põhjal mulje, on sealkandis terav, ning head lahendused jäävad ikka raha ja teadmiste taha – kelle käsutuses on üks, sel pole teist. Ja vastupidi. Adams tõdes, et kõige parem viis selliste pingete maandamiseks ning intelligentseks ja sisukaks infovahetuseks on ilmselt ülikoolihariduse võimaldamine kõigile ühiskonnagruppidele, sest just ülikoolide ümber saavad koonduda mõtlemishuvilised inimesed, kelle käest värskeim ja vahetuim informatsioon edasi levib. See informatsioon ei saa jääda ülikooliseinte vahele: tõeline interreligioosne dialoog – see on meie laiendus, ärge seda heale Adamsile süüks pange – sünnib peale loenguid lähimas mäkdoonaldsis ning sõpradega pargipingil istudes. Ja muu vist lõpuks ei loegi. 

Image

Sarnasel teemal – interreligioossest haridusest – rääkis järgmisel päeval ka Hannah J. Visser. Projektipõhise rahastuse oht on tema sõnul püüd aimata rahastajate soove ning „hinnete pärast õppimise“ mentaliteedi väljakujunemine; see viib pahatihti lihtsate küsimustega tegelemisega piirdumiseni, et mõõdetavalt häid tulemusi bossidele ette näidata – see on lihtsalt ainus viis, kuidas rahastust ära ei võeta. On loomulik, et need, kes projektidesse investeerivad, soovivad näha, kuhu nende raha läheb, kuid sellise numbrilise tulemuskultuse reaalses kasus võib sügavalt kahelda. Seega, tõdes Visser, on hädavajalik uurida inimeste huve ja vajadusi ja luua tõestuspõhiseid programme, mis neid vajadusi täidavad. Sellele ettekandele järgnenud arutelu – ning tõtt-öelda ka paljude teiste diskussioonide – ajal oli tõeliselt rõõmustav näha, kuidas eri maailma osades toimetavad asjatundjad üksteisele väga konkreetset nõu ja toetust pakkuda said. Küsimused, mis saali ees õhku jäid, leidsid vastused kuulajate seast –  mitte ainult vastupidi. Sageli rullusid lahti pikad vestlused erinevate elualade esindajate vahel, mis kohvilaua ääres jätkusid – lõimitud ei saanud pelgalt religioonid, vaid ka elualad-distsipliinid. 

Ühe kõige päevakajalisema ettekande tegi Tartu Ülikoolis peatselt doktorikraadi kaitsev põhjaliku julgeolekutaustaga Carol T. Peterfi, kes kõneles religioonist ja kirikutest seoses massihävitusrelvadega. See, kuidas eri traditsioonid mõistavad rahu ja harmooniat (ning seda, kes nende väärilised on), tingib suuresti selle, mida nende väärtuste nimel ette võtta võib. Olgugi et religioon on olnud ikka rahu eest kõneleja ja kutsunud üles vägivallatusele, õnnistavad Vene vaimulikud massihävitusrelvi – mis usutõdedega sugugi kokku käima ei peaks. Küsimus, kuidas saaks usklikkond demilitariseerimisele ja üldisele rahule kaasa aidata, jäi kuulajaid kummitama.

Image

Lähis-Ida usuelu kirjususest kõnelesid aga Jane Orton ning Elo Süld, kelle mõlema ettekandest peegeldus inimeste hämmastav kohanemisvõime ja vajaduspõhine mõtlemine, mis rangena näivaid traditsioone vormib ja kaasajastab. See, et Bangladeshi moslemidki sealkandis tuntud metsajumalannasse Bonbibisse usuvad („Kui Allah päästab kedagi – ükskõik mis viisil – ei ole see ju halb!“) või Indoneesia moslemite palvetes sageli kõik kohalikud jumalused-vaimolendid enne Allahit ja Prohvetit ära tänatakse, on vast üsna loomulik viis, kuidas usuelu toimib – meile võib see küll võõristust tekitav tunduda, kuid nagu ka Atko Remmel oma sekulaarsuse ja religiooni dihhotoomia ületamisest kõnelevas ettekandes tõdes: sekulaarsus ja religioon ei välista üksteist, piirid religiooni ja mittereligiooni vahel on hägused – ja seda enam on asi hägune religioonide sees. Lõpuks on ravim see, mis toimib, mitte see, millele ravimi etikett peale kleebitud on. 

Paljudest suurepärastest esitlustest oli meie lemmik kindlasti folklorist Ülo Valgu ettekanne üleloomulikuga kohtumistest, vaimude maailma kogemisest ja sellest rääkimisest läbi ajaloo. Nähtus, kes/mis mõnesaja aasta taguses raamistikus tondiks või vanakurjaks kvalifitseerus, käib nüüd meie teadvuses ja teadmistes ilmselt UFO või hallutsinatsioonide alla. Kusjuures huvitav on see, et paljuski sarnanevad vanadest rahvajuttudest ning möödunud sajandil kogutud UFO-tunnistustest läbi käivad elemendid (helid, valgused, värvid…) kui ka lugude sünopsis päris palju. Kogeda on võimalik – või vähemalt oluliselt lihtsam – seda, mida me teame. Ja teada muidugi seda, mida kogeme. Üleloomulikuga kohtumine ei ole inimese jaoks kunagi olnud usu küsimus, vaid empiiriline teadmine. See, et valgustusajastu vaimude maailma müütide maailmaks taandas (või tõstis), raskendab muidugi neist kogemustest rääkimist; samuti on aja jooksul lisandunud neile kogemustele uusi interpretatsioone. Teine raamistik tingib teised kogemused, selge see, ja küllap on suur osa üleloomulikust meie jaoks asendunud internetiga – kes sellest siis ikka nii väga aru saab ja seletada oskab, eksole. Selles, kas aga kogu vaimude maailma hullumeelsuse ja hallutsinatsioonide alla kandmine on mõistlik, tuleb igaühel ise selgusele jõuda. 

Image

Konverentsil osalejate tagasiside ettekannetele oli väga positiivne ning osalus diskussioonides entusiastlik – arutelud kippusid vägisi üle ajakava valguma, kõigil paistis oleva sõna sekka öelda. Kes kohale ilmuda ei viitsinud, jäi ilma kirjust teemaderingist ja säravatest esitustest, mis ohtralt edasimõtlemis- ja uurimisainet pakkus. Ja siiani pakub. Siiski – kuue peakõneleja ettekanded on UTTV-st ja usuteaduskonna YouTube'i kanalil kättesaadavad ning väärivad kindlasti järele vaatamist!

Riste Sofie Käär ja Lulu Inari Ottila Vase, usuteaduskonna bakalaureuseõppe esimese aasta tudengid.